Toimemehhanism

Melanotaan II on melanokortiini retseptorite perekonna mitteselektiivne agonist. Naha melanotsüütidel paikneva MC1R juures stimuleerib retseptori aktiveerimine cAMP/PKA kaskaadi ja transkriptsioonifaktorit MITF, suurendades türosinaasi ja nihutades pigmendi sünteesi eumelaniini suunas, mis on uuringutes täheldatud päevitumisvastuse aluseks. Erinevalt endogeensest ligandist α-MSH on see molekul konformatsiooniliselt piiratud tsükliline laktaamheptapeptiid (Ac-Nle-cyclo[Asp-His-D-Phe-Arg-Trp-Lys]-NH2), mis suurendab retseptori toimejõudu ja vastupidavust ensümaatilisele lagunemisele. Kuna see aktiveerib ka MC3R ja MC4R hüpotalamuses, tekitab süsteemne manustamine tsentraalseid toimeid: MC4R signaliseerimist seostatakse vähenenud isuga ja varajastes kliinilistes uuringutes täheldatud proerektsiooniliste vastustega. See retseptori selektiivsuse puudumine seletab selle laia, osaliselt soovimatut farmakoloogiat; seotud α-MSH analoog afamelanotiid seevastu töötati välja spetsiaalselt MC1R vahendatud fotokaitse jaoks ja viidi läbi formaalse kliiniliste uuringute programmi (Langan jt, 2010). Usaldusväärsed avaldatud inimandmed Melanotaan II plasma poolväärtusaja kohta puuduvad; sekundaarkirjanduses esitatud arvud ulatuvad alla ühest tunnist kuni mitme tunnini.

Tõenduse seis

Inimandmed Melanotaan II kohta piirduvad väikeste varase faasi uuringutega 1990. aastatest. Katseuuringus Arizona ülikoolis (Dorr jt, 1996) teatati suurenenud naha pigmentatsioonist pärast korduvaid nahaaluseid annuseid väikesel arvul tervetel meestel, koos iivelduse, unisuse ja spontaansete erektsioonidega. Topeltpimes, platseebokontrolliga ristuvas katseuuringus kümne mehega, kellel oli orgaaniline erektiilne düsfunktsioon (Wessells jt, 2000), täheldati erektogeenseid vastuseid. Seejärel kliiniline arendus lõpetati; selle asemel jätkati seotud ühendi bremelanotiidiga (PT-141) (Hadley ja Dorr, 2006). Viidatud kirjandus ei esita lõpetatud 2. ega 3. faasi programmi ega tõesta konkreetse Melanotaan II toote müügiluba. Sellest ajast ringluses olevad tooted on reguleerimata ning dermatoloogiline kirjandus kirjeldab kõrvaltoimeid litsentsimata materjali kasutajatel, sealhulgas kiiresti pigmentatsiooniga melanotsüütseid neevusi ning riske toote lisandite ja nõelte jagamise tõttu (Langan jt, 2010). Pikaajaline ohutus, kantserogeenne potentsiaal ja toimesuurused on endiselt kirjeldamata; olemasolevatest tõenditest ei saa teha järeldusi tõhususe ega ohutuse kohta.

Küsimused uurimistöö kohta

Mille jaoks on Melanotaan II-d uuringutes uuritud?

Melanotaan II töötati algselt 1990. aastatel välja uurimisjärgus pigmentatsiooniainena: katseuuringus 1. faasis uuriti päevitumisvastust pärast nahaalust manustamist. Väike platseebokontrolliga uuring uuris lisaks proerektsioonilist toimet meestel, kellel oli erektiilne düsfunktsioon. Praegused uuringud kasutavad seda ainet peamiselt farmakoloogilise vahendina melanokortiini retseptorite MC1R, MC3R ja MC4R uurimiseks.

Milline on Melanotaan II tõendusmaterjali seis?

Olemas on ainult väikesed varase faasi kliinilised uuringud; arendus lõpetati ega viidud kunagi lõpuni 2. ega 3. faasi programmi. Dermatoloogiline ülevaatekirjandus kirjeldab kõrvaltoimeid, mis on seotud litsentsimata materjaliga; need aruanded ei tõesta konkreetse toote müügiluba. Sellest tõendusbaasist ei saa teha järeldusi tõhususe ega ohutuse kohta.

Allikad

1. Dorr et al., Life Sciences 1996DOI: 10.1016/0024-3205(96)00160-9PMID: 8637402
2. Wessells et al., Urology 2000DOI: 10.1016/s0090-4295(00)00680-4PMID: 11018622
3. Hadley ja Dorr, Peptides 2006, ülevaade melanokortiini uuringute ajaloostDOI: 10.1016/j.peptides.2005.01.029PMID: 16412534
4. Langan jt, Br J Dermatol 2010, dermatoloogiline ülevaade reguleerimata melanotaani toodetestDOI: 10.1111/j.1365-2133.2010.09891.xPMID: 20545686

Toimemehhanism

Melanotaan II on melanokortiini retseptorite perekonna mitteselektiivne agonist. Naha melanotsüütidel paikneva MC1R juures stimuleerib retseptori aktiveerimine cAMP/PKA kaskaadi ja transkriptsioonifaktorit MITF, suurendades türosinaasi ja nihutades pigmendi sünteesi eumelaniini suunas, mis on uuringutes täheldatud päevitumisvastuse aluseks. Erinevalt endogeensest ligandist α-MSH on see molekul konformatsiooniliselt piiratud tsükliline laktaamheptapeptiid (Ac-Nle-cyclo[Asp-His-D-Phe-Arg-Trp-Lys]-NH2), mis suurendab retseptori toimejõudu ja vastupidavust ensümaatilisele lagunemisele. Kuna see aktiveerib ka MC3R ja MC4R hüpotalamuses, tekitab süsteemne manustamine tsentraalseid toimeid: MC4R signaliseerimist seostatakse vähenenud isuga ja varajastes kliinilistes uuringutes täheldatud proerektsiooniliste vastustega. See retseptori selektiivsuse puudumine seletab selle laia, osaliselt soovimatut farmakoloogiat; seotud α-MSH analoog afamelanotiid seevastu töötati välja spetsiaalselt MC1R vahendatud fotokaitse jaoks ja viidi läbi formaalse kliiniliste uuringute programmi (Langan jt, 2010). Usaldusväärsed avaldatud inimandmed Melanotaan II plasma poolväärtusaja kohta puuduvad; sekundaarkirjanduses esitatud arvud ulatuvad alla ühest tunnist kuni mitme tunnini.

Tõenduse seis

Inimandmed Melanotaan II kohta piirduvad väikeste varase faasi uuringutega 1990. aastatest. Katseuuringus Arizona ülikoolis (Dorr jt, 1996) teatati suurenenud naha pigmentatsioonist pärast korduvaid nahaaluseid annuseid väikesel arvul tervetel meestel, koos iivelduse, unisuse ja spontaansete erektsioonidega. Topeltpimes, platseebokontrolliga ristuvas katseuuringus kümne mehega, kellel oli orgaaniline erektiilne düsfunktsioon (Wessells jt, 2000), täheldati erektogeenseid vastuseid. Seejärel kliiniline arendus lõpetati; selle asemel jätkati seotud ühendi bremelanotiidiga (PT-141) (Hadley ja Dorr, 2006). Viidatud kirjandus ei esita lõpetatud 2. ega 3. faasi programmi ega tõesta konkreetse Melanotaan II toote müügiluba. Sellest ajast ringluses olevad tooted on reguleerimata ning dermatoloogiline kirjandus kirjeldab kõrvaltoimeid litsentsimata materjali kasutajatel, sealhulgas kiiresti pigmentatsiooniga melanotsüütseid neevusi ning riske toote lisandite ja nõelte jagamise tõttu (Langan jt, 2010). Pikaajaline ohutus, kantserogeenne potentsiaal ja toimesuurused on endiselt kirjeldamata; olemasolevatest tõenditest ei saa teha järeldusi tõhususe ega ohutuse kohta.

Küsimused uurimistöö kohta

Mille jaoks on Melanotaan II-d uuringutes uuritud?

Melanotaan II töötati algselt 1990. aastatel välja uurimisjärgus pigmentatsiooniainena: katseuuringus 1. faasis uuriti päevitumisvastust pärast nahaalust manustamist. Väike platseebokontrolliga uuring uuris lisaks proerektsioonilist toimet meestel, kellel oli erektiilne düsfunktsioon. Praegused uuringud kasutavad seda ainet peamiselt farmakoloogilise vahendina melanokortiini retseptorite MC1R, MC3R ja MC4R uurimiseks.

Milline on Melanotaan II tõendusmaterjali seis?

Olemas on ainult väikesed varase faasi kliinilised uuringud; arendus lõpetati ega viidud kunagi lõpuni 2. ega 3. faasi programmi. Dermatoloogiline ülevaatekirjandus kirjeldab kõrvaltoimeid, mis on seotud litsentsimata materjaliga; need aruanded ei tõesta konkreetse toote müügiluba. Sellest tõendusbaasist ei saa teha järeldusi tõhususe ega ohutuse kohta.

Allikad

1. Dorr et al., Life Sciences 1996DOI: 10.1016/0024-3205(96)00160-9PMID: 8637402
2. Wessells et al., Urology 2000DOI: 10.1016/s0090-4295(00)00680-4PMID: 11018622
3. Hadley ja Dorr, Peptides 2006, ülevaade melanokortiini uuringute ajaloostDOI: 10.1016/j.peptides.2005.01.029PMID: 16412534
4. Langan jt, Br J Dermatol 2010, dermatoloogiline ülevaade reguleerimata melanotaani toodetestDOI: 10.1111/j.1365-2133.2010.09891.xPMID: 20545686